See pole mingi Evelin Ilvese leib

Tegin siin elus esimest korda ise leiba. Miks harjutada selle eestlasele nii tavapärase kõhutäite tegu Eestis, kui seda saab teha Portugalis.

Lõppkokkuvõttes tegin leiba kolm päeva. Laupäeva päeval panin Helinilt saadud juuretise vee ja rukkijahuga eelkerkima või mullitama, või noh, saate aru küll, mida tegema. Võtsin veel igaks juhuks Evelin Ilvese leivaraamatu ja nami-nami retseptikogust leitud õpetused appi. Vaatasin niipidi ja vaatasin naapidi, aga, kurjam, miskit oli ikka viltu läinud. See asi nägi pärast mõnetunnist “kerkimist” kausis välja nagu kellegi okse, mille tahke osa vajus alla ja vedelik seisis kerge vahukihi all rõõmsalt paigal.

Kerge paanika saatel kirjutasin laupäeva hilisõhtul Helinile ja järgisin tema soovitusi lisada pisut suhkrut ja jahu ja asja segada.

Laupäeva õhtu oli muidu mõnus ja muhe. Saime Davidiga üle mitme kuu istuda ja kaisus filmi vaadata. Kahekesi. Lapsed magasid ja meie saime olla lihtsalt kahekesi. Muide, kui keegi otsib filmisoovitust ja action ning cyberpunk, siis “Alita: Battle Angel” on minu kindel soovitus. Seal mängib üht põhirolli ka superkift Christoph Waltz.

Aga edasi leivateoga. Pühapäeva hommikul helistasin emale. Tema on ka oma elu jooksul ikka paraja Leiburi liini jagu koduleibasid küpsetanud, mistõttu tundus Helini segamise asemel paslik ka emale suurt leivamure kurta. Ema jutust selgus, et minu vana-vanaema Elsa, kes on minu mälestustes maailma kõige ägedam muinasjutuvanaema, lasi leival enne teist kergitust lausa kaks päeva eelvahutada. Hmm, no see tähendas ainult üht. Mu leib ei olnudki veel aia taga ja Helinilt saadud juuretis raisus.

Uhasin ema õpetussõnade järgi leivale veel pisut suhkrut ja hunniku jahu juurde ja jätsin asja kuni esmaspäeva hommikuni rahulikult rätiku alla seisma.

Esmaspäeva hommikul võtsin siis uuesti targad retseptid ette ja sain aru, kus ma kõigepealt vea tegin. Ma panin liiga vähe jahu. 400 g asemel piirdusin mine 150 g. Parad blondiin, mis muud!

Nüüd läks asi palju libedamalt. Viskasin ollusesse ülejäänud jahud (rukki- ja törtsu linnasejahu) ning portsu erinevaid seemneid. 

Ühe leiva tegin ainult seemnetega, teise pätsi panin juurde ja 10 kuivatatud aprikoosi ja peotäie rosinaid (või jõhvikaid, ausalt ma ei saa seni aru, mis need täpselt on).

Viskasin leivad pärast mõnetunnist kerkimist ahju ja tulemus sai lõpuks selline.On see nüüd algaja õnn või on mul hea nina leivaküpsetuseks, aga ausalt pean ka ise tunnistama, et mõlemad pätsid tulid väga maitsvad. Lausa nii maitsvad, et Maru õpetaja küsis retsepti ja David julges pool puuviljaleiva pätsi viia poolakast töökaaslasele, kes on ise meisterleivategija.

Igatahes tuleb vist varsti järgmised pätsid ahju panna.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s