30 minutit uisutamist = kaks nädalat karkudel

Nii võiks põhimõtteliselt ju öelda, aga tegelikult ei ole see päris tõsi, sest põlvehädad said alguse juba jõulude paiku. Kukkusin nimelt tookord libedaga nii pahasti, et väänasin põlve välja, aga valu kadus vahepeal ära ja vigastus läks meelest.

Aga alustame ikka lõpust, ehk siis sellest, kuidas ma täna tööpäeva lõppedes märkamatult Cascaisi haigla EMOsse hiilisin ja enne seda Elsa Portugali-vanaema juurde hoida viisin.EMOsse sisenedes oli algus ikka samasugune nagu ka siis kui lastega seal käinud oleme. Registratuur, paberimajandus korda ja siis saadeti mind kuskile trauma ootetuppa.

Sinna lonkides jäi mulle silma nurgas kanderaamil olnud vanaproua, kes oli mingitesse linadesse mähitud ja kelle ammuli suu ning ääretult tühi pilk pisut kõhedust tekitas.

10 minutit ootamist ja triaaž läbitud. Roheline käepael ümber käe lonkasin edasi röntgenit otsima.

Ka seal läks kõik üsna ruttu. Paar minutit ootamist ja juba sain ma aparaadi alla.

Juhm nägu, kummaline nimi ja keeleoskamatus olid ilmselt abiks, sest enne mind ja pärast mind ootas umbes kümmekond inimest.

Röntgenist ei osanud ma aga enam kuskile edasi minna. Liipasin siis esimese ettejuhtuva relvastatud “turvamehe” juurde, kes kanderaamil vanaproua juures seisis ning uurisin alandlikult, kuhu ma edasi minema pean.

Kohvimasinaga ootesaali longates nägin juba kaugelt, et sinna olid kokku kogunenud kõik. Nohused, köhased, kanüülidega või ratastoolis tõbised ja vigased. Leidsin siis endale koha ja istusin … ühe üsna kummalise kaldega tooli peale. Märkasin, et ma polnud ainus, kelle tool pool lamavas asendis oli. Valutava põlvega oli seal kuidagi eriti ebamugav oleskleda. Jõudsin üsna kiiresti kahetsema hakata, et ma arvutit kaasa ei võtnud, sest üht homseks tehtavat lugu oleks seal olnud hea nokitseda.

Aga noh, mis teha, kui põlvevalu kahe kõrva vahel toimuvat mõjutab ja nii ma siis toksisin seal solitare’i, house designi ja vahtisin ammulisui suuri ekraane, kuhu patsientide numbreid edastati ja sulni naishääle saatel haiged õige kabineti ukse taha suunati.

Umbes poolteist tundi ootamist ja plinn-plönn, ekraanile lõi ette numbri G0153, ehk siis lõpuks minu number.

“Nii, kus paganama kohas see ortopeedi kabinet siin on,” mõtlesin endamisi.

Järgmisi turvamehi märgates ja kurva näoga nende poole sammudes sain õige kiiresti abi ning härrased juhatasid mu õige ukse taha. Paotasin siis pisut ust, ja kui ma ei eksi, siis õmmeldi seal parajasti ühe teismelise poisi pead kinni.

Iik…. tõmbasin ukse hiirvaikselt kinni ja suundusin järgmise ukse juurde. “Ola! Am I supposes to come here?” “No-no! Try the other door,” vastas mulle noor doktor.

Ok, koputasin siis uuest peaõmblusuksele ja avasin selle ettevaatlikult.

“Ola!”

“Blaa-blaa-blaa-blaa-blaa,” ütles mulle vanem härra ja panin siis ukse tagasi kinni. Oletatavasti palus ta mul pisut oodata.

Ootasingi umbes 15 minutit, kuni ratastoolis teismeline ja tema ema kabinetist lahkusid.

Astusin sisse. Vahva vanem härra teretas mind kättpidi, vabandas ette ja taha, et tema Inglise keel nii kehvake on ja uuris, ehk sooviksin hoopis Prantsuse keeles vestelda. Arvasin, et pursime parem mina Portugali ja tema Inglise keelt ning tegin talle juba sisseõpitud komplimendi, et tema Inglise keel on palju parem, kui minu Portugali keel.

Naeratasime ja jätkasime minu põlve teemadel. Selgus, et paremal põlvel on korralik põrutus, mis vajab kahenädalast rahu ja mitte mingisugust füüsilist aktiivsust. ”

“Te võiksite selle aja igatahes karkudega ringi liikuda, sest peale astuda te sellele jalale ei tohi,” oli arsti range soovitus.

Varsti sisenes ruumi üks noorem naine, kes siis mulle kogu jutu ka Inglise keeles ette vuristas ning toonitas, et kargud on olulised ja kui kahe nädala pärast parem ei ole, siis tuleb tagasi tulla ja miskit muud välja mõelda.

Ühtlasi tõmmati mu jala ümber mingi poolkõva värk (mitte kips) mis seda kõike (põlve) paigal peaks hoidma ja kästi nädal aega rohtu süüa, hiljem põlve määrida ja 20-minutilisi külmakompresse põlvele teha.

“Kasutage siis kindlasti karke,” ütles neiu ja juhatas mu kabinetist välja.

Khmm… aga kust ma need kargud saan?

Ja mäletate seda kanderaamis vanadaami … noh, kui ma haiglast välja tulin oli ta ikka veel seal kanderaamil, kaks turvameest tema juures seismas. Aga nüüd oli talle mingi hõbedane paks tekk peale pandud. Ma loodan, et ta vahepeal ära ei surnud.

Sõitsid saanid, sõitsid reed, ma ei ole uisumees….

Käisime laupäeval uisutamas. Ma ei mäleta, millal ma viimati uisutasin…. oota, mäletan küll. See oli siis, kui me Raivoga Hollandis rahvusvahelisel spordiajakirjanike pressireisil käisime. Jah, meie Reporterist, sest see oli ainus Eesri uudistesaade, kelle peale hollandlased mõelnud olid.

Aga laupäeva juurde tagasi minnes. Tegelikult oli seal väga tore. Maru, David, Jan ja mina uisutasime ning Helin ja Elsa vaatasid pealt. Või noh, Jan ja David uisutasid, Maru tegi edusamme uisuplatsil ja mina, mina olin krampis nagu külmunud kalkun ja mõtlesin ainult sellele, et ma käna ei käiks.

Õnneks ei käinud.

Sain tänu Marule renditud vaalale paar ringi ilma seinast kinni hoidmata uisuplatsile peale teha.

See oli juba põnevam. Mina kotletina Maru ja Davidi vahel kord naerdes, kord hirmu tundes.

Jäält maha tulles ainult naersin, et näedsa siis. Tuli küll kaugelt põhjast, aga uisutada ikka ei oska. Ja ausal, ei oska jah. Ja ega tegelikult meeldib mulle uisutamine ainult siis, kui teised seda teevad.

Aga oli tore üle mitme aasta taas uisuplatsile saada. Eks ma nüüd siis järgmisel korral tuletan meelde, et minul ei tasu jääle, kui see just kalaleminek ei ole, ronida, sest muidu tuleb äkki jälle kaks nädalat karkudega ringi koperdada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s