Just sellise lausega ja just sel viisil tuli Maru hiljuti lagedale.
Ahah, me oleme rääkinud, et millalgi tulevikus võiks plaani võtta mõne koerakutsika või kassipoja perre võtmisest … aga lõvi?!
Iseenesest ei ole mul lõvide vastu midagi. Unistasin isegi pisikese plikana ühest lõvikutsikast. Oleksin siis uhkelt temaga koos jooksnud ja mänginud või kasvõi unistavalt päikeseloojangut imetlenud …. unistada ju võib. Lõvi asemel sain endale hallikarva koera Sally, kes oli kõige ägedam koer Remmeli-vanaema oranžikaskollase Tipa kõrval.
Mõni aasta tagasi nägin unes, kuidas ostsin mingisuguses meeltesegaduse hoos endale Aafrikas lõvide varjupaiga ja pidin siis nende kümnete tegelastega, kes varjupaiga osuga pealekauba sain, hakkama saama. Kõik oli väga ilus, lõvid kalpsasid ringi ja mina nautisin lugematuid palavaid päevi ning neile järgnenud kosutavaid öid, kuni ühel päeval läksid lõvid lolliks ja hakkasid meid ründama. Rohkem ma sellest unenäost ei mäleta.
Aga, tagasi Maru ja lõvikutsika juurde. See lugu läheb kaugemale, kui lihtsalt ühe värske üheksase kuti soovunelm.
Nimelt on lapsed juba kuid tegelenud koolis loomade ja keskkonnateemadega. Ning sellega seoses pakub kool lastele välja adopteerida (tegelikult pigem rahaliselt toetada) ühe heategevusorganisatsiooni kaudu endale meeldivat looma. Olgu selleks siis mõni pingviin või leemur või antud juhul lõvi.
Ja nii me siis plaanimegi lõvikutsika adopteerida ja tema eluolu toetada.
Tegelikult on lapsed koolis igasuguseid põnevaid asju teinud.
Maru keskendub oma klassikaaslastega praegu keskkonnateemadele. Alles mõni aeg tagasi käisid nad randa koristamas ja aeutlesid selle üle, kuidas keskkonda enda ümber säästa ja parandada.
Patrick seevastu tegeleb lisaks tavapärastele ainetele appide arenduse, etenduse kirjutamise ning põnevate inimõiguste teemadega.
Käisin hiljuti Patrickuga koos õpetaja-lapsevanema kohtumisel. Tore oli kuulda, et kõik õpetajad olid temaga rahul. “Ta on tubli ja nutikas noormees,” kordasid kõik kui ühest suust.
Kohe, loetud minutite pärast algab Marul Estorilis esimene tenniseturniir. 
Uh, kui elevil ta selle üle oli. Näis, kuidas tal läheb. Hoidke igatahes pöialt.
Nende grupp hetkel veel valmistub ja selle valmistuse ajal käib Maru nagu uni peale, rt tal on kohe praegu vaja reketit suurusega 26 ja sinna külge mingit emojot… jubin, mis pidavat tegema reketi tugevamaks. Ja Maru arvates saab temast siis kohe ilmselt ka Federer.
Mina siin istun ja nuudkan seni päikesepaistes ja mõtlen, kas teha nalja ja eääkida Davidiga kõvahäälselt Itaaliast ja Hispaaniast….
Parem vist mitte, sest mu enesetunne on nii niru, et ma lihtsalt ei jaksa.
Aga, kes tahab natuke lähemalt meie viimasest lennukiga lendamisest teada, sellel soovitan minna Elu24 lehele ja sealt lugeda 🙂
Patricku noomituse peale luban, et järgmine postitus tuleb homme.
Imedemaa/Wonderland 