High risk

Mul kummitab viimased nädal aega üks jabur lugu. See, kus John Mayer viskab nalja oma superjahiga Grenadiinidele puhkama läinud miljardär David Geffeni üle. Vaene rikkur sattus paljude põlu alla, sest julges uhkest paadist droonifoto Instagrami postitada. Kogu see lugu hakkas muidugi oma elu elama, aga ütlen ausalt, kui ma oleks ka endale hea õnne, töö ja muuga sellise varanduse kokku kraapinud, siis ilmselt peesitaksin ka oma luksusjahi pardal ja võtaksin kogu seda isolatsiooni mõnusalt. See, et rikas oled, ei tähenda ju, et ei võiks oma töö vilju ka ise nautida. Ja küll ka teistele annetada saab, kellel väga kehv seis endal.

Aga see selleks. Tahtsin hoopis muust kirjutada.

Facebookis on igasugu erinevaid mänge viimasel ajal levimas. Sattusin ka neist ühe lõksu. No see, kus paned pildi oma lapsepõlvest üles.

Leidsin tegelikult telefonis sorides veel paar pilti. Siin oleme näiteks Karoliga.

Aga näoraamatusse panin pildi onu ja tema naise pulmadest, kus olime tädipojaga lillelapsed.

Pildil vasakult vanaema Aive (ülemises reas vasakul), …, vanavanaema Elsa (ülemine rida paremal, minu ema Ene (alumine rida vasakul), laps , keda ma ära ei tunne ning Elve (minu tädi).
Riina ja Kalmeri pulm.

Mõni tund pärast pildi ülespanekut otsustasin Marult ja Patrickult uurida, kas nad tunnevad pildil olevad inimesed ära.

Maru ei osanud midagi arvata. Mind ta piltidelt ära ei tundnud ja kui küsisin, kas tüdrukul pildil on Elsaga mõni sarnasus, vastas ta kindlalt ei. Kaks täiesti erinevat inimest, kellel ei ole ühtegi sarnasust. Olgu siis nii. Ennegi on öeldud, et Elsa ei ole eriti minu moodi, pigem meenutab ta kõiki teisi, aga mitte oma ema.

Küsisin siis Patrickult, et mida tema arvab, kes võiksid olla pildil. See vestlus hakkas mingisugust täiesti uut rada jooksma, mida ma poleks alguses küll osanud arvata.

Patrick arvas, et väike poiss pildil võiks olla Kalmer ja see tukaga tüdruk minu ema ehk siis Ene.

Kui ma tegin selle peale imestunud nägu, pakkus ta: “Oot, see on veel varem. Need on siis vana-vanaema ja vana-vanaisa?”.

Asusin siis piltidel olevaid inimesi tutvustama. Seepeale imestas ta, kas tõesti tehti 80ndate keskel mustvalgeid pulmapilte. 

Mitte, et ta ei teaks, et ka tänapäeval tehakse vajadusel mustvalgeid pilte, teab ikka, sest tegeleb koolis ka fotograafiaga, aga tema peas on pulmad midagi sellist, mis võiks vist kohe värviliselt üles võetud olla, kui selleks tehniline võimekus on olemas. Või vähemalt arvan ma, et ta ise sõnastaks selle lause nii.

Kogu selle jutu peale tegi ta aga ühe üsna õige märkuse. “Viimasel ajal ei abiellu keegi enam väga.”

Tõdesime, et kahjuks on see jah kuidagi nii, et pulmas ei ole juba tükk aega käia saanud.

“Liiga suur risk vist,” mõtiskles ta. Minu imestunud küsimuse peale, et mismoodi see liiga suur risk on küsis ta: “Kas sa tead, kes on maailma kõige rikkam naine? Ja kes on maailma kõige rikkam mees?”.

See siin ei ole maailma kõige rikkam mees. See on hoopis minu vanaisa Elmar. Päris kena mees, või mis.

Maailma kõige rikkam mees on teadupärast Jeff Bezos, Amazoni omanik. “Ja tema eksnaisest sai lahutuse kaudu maailma rikkaim naine. Niiet, high risk,” selgitas mulle mu teismeline poeg.

Vat, ise poleks sellise mõttekäigu peale osanud tullagi. Seepeale rääkis ta mulle ka, et sama mure pidavat vist ka Elon Muskil olema. Et lahutuse kaudu jäi ta märkimisväärsemalt vaesemaks. 

Nojah. Ma igatahes loodan, et meie peres ei tule kellegagi lahutusejutte ajada ja vara jagama hakata. Õnneks ei ole meil ka miljardeid, mida omavahel jagada.

Ainus suurem maade ja merede jagamine, mis viimasel ajal meil siin toimunud on, oli laupäevane “Ticket to Ride”. Me ei olnud nii ammu seda mõnusat lauamängu mänginud. Ja kuna mängijate hulgas oli ka paar uustulnukat, siis oli hea reeglitega uuesti tutvust teha ja kõike pisut avatumalt mängida, sest tunnistan, et ega minulgi kõik meeles olnud. Muud siin eriolukorra-karantiinis niikuinii teha ei ole, kui ühest toast teise “reisida”, Netflixist või HBOst mingeid sarju ja filme vahtida, lugeda ja lauamänge mängida. 

Enam ei saa vist väga naljalt niisama ka õue minna, kuigi umbes nädalas korra oleme ikka Elsa kaasa võtnud ja väljas ühe tiiru teinud.

Laupäeval poodi minnes pidad aga politsei meid kinni ja uuris, kuhu ja miks me teel oleme. Või noh, õigupoolest küsisid nad: “Why are you here?”. Mul oli hirmus tahtmine asi naljaks keerata ja neile vastata: “Because you stopped us,” aga ma ei julgenud igaks juhuks ja nii seletasimegi, et läheme poodi süüa tooma, sest nälg hakkas peale tulema. Kõik õnneks korras ja meil lubati edasi sõita, aga manitseti, et järgmised korrad on soovitatav poodi minna üksi.

Enne seda saime kardinad lõpuks suurele aknale ette. Igaüks isemoodi, aga eks sellised ma olemegi, igaüks isemoodi.

Eriti kongus Elsa. (Foto: David)

No ja laupäev oli meil tegelikult igatpidi tegus. Sai ka kaks pätsi leiba tehtud ja kooki ning kartulisalatit.

Leivaga juhtus muidugi selline lugu, et see kõige pisem kokk käis vahepeal ahju kallal ja keeras temperatuuri “lakke”. Sellest ka pisut kõrbenud koorik. Aga maitse oli õnneks enamvähem sama hea, nagu alati. Või vähemalt koos lihaga oli see sama hea nagu alati.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s