See pill lõppeb sul pika iluga

Käes on jälle 1.september ja sellest ajast alates, kui ma viimati siia midagi kirjutasin, on merre ikka maailmahulga vett voolanud.

Ja nii nagu paljudel teil on ka meil kõik peaaegu uus septembrikuus. Poisid läksid hommikul kooli. Maru juba Y4 ja Patrick Y10. Ja nad said minna kooli, mitte ei pidanud alustama tunde kodus kirjutuslaua taga pea arvutis.

Maru peaks alustama ka Eesti koolist koduõppega, aga see on meil viimased paar tundi olnud suure küsimärgi all, sest saime signaali, et Eesti kool tahab, et ta vastaks neile iga päev samas mahus kui ta teised klassikaaslasesd, kes koolis käivad. Aga, seda on ühe lapse jaoks liiga palju. Teha kahte kooli korraga. Miks ta Eesti süsteemis on? Keele säilitamise pärast. Aga kool ei ole sel aastal väidetavalt nõus tema Portugali kooli hinnanguid ümber hinneteks tõlkima ja seega tuleb tal väidetavalt lisaks IB-le teha ka täismahus kogu Eesti koolikava.

Kuidas teile täiskasvanutele tundub, jaksaksite kahte kooli samaaegselt ja veel ka trenni täismahus teha?

Jah, pildilt just ei paista, et nad selle üle ülemäära õnnelikud oleksid olnud, aga tegelikult olid nad mõlemad rõõmsad, et lõpuks kooli said. Maru nimelt ütles isegi mõni päev tagasi, et ei jõua ära oodata, mil klassi ja sõprade seltsi saab. Patrick muidugi on ses osas oma elevuse väljendamisega pisut tagasihoidlikum.

No ja siis läks Elsa täna hommikul juba teist päeva lasteaeda. Oot, mida, Elsa läks lasteaeda? Mhmh! Leidsime Oeirase jaama lähedal ühe nunnu aia, kus ta siis oma portugali keelt lihvida saab ja sellega meile ilmselt varsti tuule alla teeb.

See on ka põhimõtteliselt ainus pilt, mis meil eilsest suurpäevast on, sest ega väga palju kaugemale meid ei lubatud. Preili võeti kenasti väravas vastu, mõõdeti temperatuuri, pritsiti desovahendiga üle ja nii ta läks oma elu esimest pooleteisetunnist lasteaiapäeva nautima. Kui ma kell 10 talle vastu läksin, siis tuli ta oma rühmast ära suur nutuvõru ümber suu, mind nähes hüppas sülle ja hakkas lihtsalt nutma. Eks tal olid kõik emotsioonid korraga laes.

Õpetaja ja juhataja sõnul oli ta tubli, mängis ja oli vaikne, aga sai kenasti hakkama. Nutuvõru tekkis ilmselt sellest, et ta ei soovinud rühmast lahkuda ja tahtis edasi mängida.

Lasteaiast saime eelmise nädala lõpus nimekirja asjadest, mille Elsale kaasa pidime panema. Muuhulgas leidus nimekirjast voodikate, palavikualandaja, näokreem ja parfüüm.

Selle viimase osas sügasin ma pikalt pead ja mõtlesin, et ehk nad ikka mõtlevad selle parfüümi all miskit muud kui päris lõhna. Mida teeb 2-aastane lõhnaga?

Saime ühelt siinselt tuttavalt, kellel on kaks tütart, kinnituse, et selle all mõeldi tõesti prfüümi. Aga Elsal ju ei ole oma parfüümi?! Või noh, ma olen talle teinekord kaugelt lasknud peale Helini antud roosilõhna, aga ausaltöeldes ei raatsinud ma seda lasteaeda kas anda.

Läksime siis parfüümipoodi ja ostsime lapsele Hermesi parfüümi. Mul polnud tegelikult halli aimugi, et maailmakuulsad tootjad teevad ka lasteparfüüme. Aga kuna ma kartsin, et äkki on need supermarketi lõhnad liiga allergeene jne täis, siis otsustasimegi lõpuks pisut kallima asja kasuks. Mitte, et selles vähem allergeene oleks, aga siis vähemalt teab.

Näis, tunni pärast (meil keskpäeval) lõppeb ta tänane lasteaiapäev ja toome ta siis koju. Eks siis ole näha, mis emotsioonid tal täna on.

Enne veel jõuan aga loodetavasti õhtuks koogi valmis teha.

Igatahes, oleme uhked vanemad kõigi jumpskinite üle! Olge teie ka oma jumpskinite üle uhked ja ilusat tarkusepäeva!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s