Agua vai!

Nii hõigati kunagi ammustel aegadel Lissabonis aknast tänavale, kui oma ööpoti sisu hakati tühjendama. Võite ise arvata, mida see ööpoti sisu endast kujutas. Aga igatahes mingi lillelõhnaline kevadpäikese käes sillerdav läbipaistev kastevesi see ei olnud.

Täna hommikul pesu maja taga olevatele nööridele kuivama pannes pidin taaskord tõdema, et portugalased suutsid mind üllatada, kuigi arvasin, et olen siin juba niimõndagi kogenud ja tänu Barry Hattoni pisut nöökivale kirjandusele üsna hästi saanud aimu, millise rahvaga on tegu.

Lugu siis nimelt järgmine. Kes veel ei tea, siis jaanuari keskpaigast alates elame Lissabonis nn saatkondade piikonnas ehk nagu meile endale meeldib mõelda siis justkui siinses Kadriorus. Jalutuskäigu kaugusele jääb Time Out Market. Läheduses on kõige nunnumad erinevad söögikohad, mis õnneks vaikselt uksi taas avama hakkavad, erinevad meie hipstergängile sobivad väikepoed, mis oma mahe-öko-šmökostiiliga meiesuguseid nagu kärbseid ligi meelitavad. No ja maja, milles elame on ka omaette vaatamisväärsus. Vähemalt ma loodan, et nad nüüd suurte renoveerimistöödega neid üle saja aasta vanu plaate ja muud unikaalset värki maha ei kaku.

Elutoa poolelt avaneb imeline vaade Tejo jõele, Kristuse kujule ja 25.aprilli sillale. Aga maja taga, ehk siis meie magamistoast ja köögist avaneb vaade suvalisele tühermaale, kuhu, nagu hiljutistest pinnasondeerimistest näha, hakatakse millalgi ilmselt mõnd korterelamut vms ehitama.

Ka meie kõrvalkorteris, mis kuulub maja omanikele, käib suurem remont. Igal hommikul vantsib sinna kaks vahvat selli, kes siis kella nelja paiku, nagu mulle on tundunud, rõõmsalt jälle koju vantsivad. Täna hommikul vantsisid onud koos meiega trepist üles, kui naasime Elsat lasteaeda viimast.

See on küll üks hirmus vana pilt juba, aga lihtsalt mõtlesin, et see sobiks kenasti ilmestama nii pesukuivatusstiili kui ka seda, kuidas vanal ajal oli oht saada ööpoti sisuga pihta. Ühtlasi tegemist ei ole meie tänavaga. Meie oma on õnneks ikka pisut laiem ja ka pesu kuivab meie tänavas rahval maja taga.

Aga nüüd, mõned tunnid hiljem, köögist maja taha pesu kuivama riputades, kuulsin äkki mingeid veidraid kolksatusi. Vaatasin siis paremale, kus asuvad naabrite aknad, ja mida ma nägin. Nende köögiaknast sirutas ehitusmees graatsiliselt oma käekese välja ja viskas kolaki-kolaki ehitusprahti ja mingeid vanu plaate välja. Otse maja taga asuvale võssakasvanud tühermaale. Kolksatuste järgi oli aru saada, et see polnud teps mitte esimene kord, kui sinna miskit kukkus. Või on siis tegemist mõne vana hoone vundamendi jäänustega, mille pihta mehe loobitud ehituspraht maandus.

Igatahes tekkis mul sel hetkel tunne, et tahaks hüüda talle kõigest kõrist “agua vai!”. Ok, ta ei tühjendanud sinna küll oma ööpoti sisu, aga ega ka ehituskola aknast välja loopimine teab, mis ilus tegu ole.

Mõni aeg tagasi oli meil ka selline “agua vai” lähedane moment, kui ootamatult maandus mööda meie enda tänavat sõites auto esiklaasil ja kapotil jääkamakas, mille keegi oma aknast välja viskas. Me ei tea, kas ta hüüdis ka hoiatavalt ette “agua vai!” või virutas ülejäägid lihtsalt aknast välja, aga kulmu saime me igatahes selle peale kergitada.

Mul pole aimugi, mis asjaoludel tegelane jää aknast välja virutas, aga vaimusilmas manasin endale ette pildi, kus hommikul rämeda džinnipohmelliga ärganud inimene vaatas enda ümber olevat klaaside ja tühjade pudelite hunnikut ning otsustas, et kõige selle likvideerimist võiks alustada jääkapist peost üle jäänud jääkoti sisu tänavale puistamisega. Pealegi pohmellile teeb ju sõõm värsket õhku, mille ta akent avades kindlasti sai, ainult head.

Muide, onu ei häirinud karvavõrdki, et ma kõrvalaknast pesu kuivama riputasin. Samas on kadestamisväärne nende mõningane easy living mõtteviis, mis meie põhjamaisest olemisest ikkagi erineb.

Ja tõele au andes, siis ma ei kurda absoluutselt siinse elu üle. Ilm on ju enamasti ilus, päike paistab, inimesed on sõbralikud ja isegi see ei vii neid endid rivist välja, kui nad su täiesti vale arsti juurde saadavad või mõne muu kummalisevõitu arulageda tobedusega hakkama saavad.

Igatahes on mul kavas tänane ülejäänud päev koos oma mõni aeg tagasi kümneseks saanud pojaga rannas veeta, kus tema saab surfida ja mina välikohvikus kaheksajalga ja apelsinimahla nautida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s