Lugu tuleb alustada ilmselt sellest, kuidas me veebruaris prouadega ühe lõbusa laupäeva veetsime. Käisime “Amor vernis” näitust vaatamas. Tegemist on naise seksuaalsusest pajatavast näitusest, kus oli sisenemiseks kaks võimalust – loaga või loata. Meie valisime selle teise tee. Ja lõpus nentisime, et õigesti tegime, sest helgel nooril näituselt väljumine andis ülejäänud pärastlõunaks ja õhtuks kaasa hoopis positiivsema noodi, kui ilmselt teistmoodi lõpp seda oleks teinud.
Õhtusöögilauast leidsime end tol korral ühes lähedalasuvast hiinakast, mis oli ehedalt kitš nii toidu, hindade kui ka interjööri poolest. Nii me siis lõkerdasime seal hiinakas ja arutasime erinevatel teemadel, kui Keit teatas ühel hetkel, et kuulge, märtsi esimesel laupäeval näeb Portos “Apteeker Melchiori” kolme filmi. Kolme? Oota, aga Eesti publikule on ju seni näidatud kahte ja kolmas jõuab kinolinale alles aprillis (või märtsis?). Seega, meil on võimalus näha kahte eelnevat ja veel otsa ka kolmandat. Sellist võimalust ei saa niisama mööda lasta. Nii saigi kokku lepitud, kel vähegi võimalik, võtab päeva kestva kinokülastuse plaani.
Lõpuks jõudis meist neljast märtsi esimesel laupäeval Portosse kinno kaks. Tegelikult läksime kohale kolmekesi, aga sellest lähemalt mõni teine kord. Me ei käinud mitte niisama kinos, vaid Porto Fantasporto festivali viimase päeva kolme filmi vaatamas. Koos Elmo Nüganeni, Anne Reemanni ja Eesti saadikuga. Nimetan Nüganeni edaspidi Elmoks, sest leppisime kokku, et ikkagi sinatame, mitte ei teieta. 🙂
Mina ei olnud varem apteekri filme näinud ja tunnistan ausalt, et pole ka Hargla kirjutatud raamatuid lugenud. Seepärast ei ole mul võimalik võrrelda filme raamatutega. Aga nagu ikka, siis on film alati erinev sellest, mis on kirjas raamatukaante vahel. Ja nii ilmselt ka sel korral. Kuid ma luban, et pärast triloogia nägemist soetan raamatud ja loen need läbi. Ühtlasi jään ootama järgmisi filme.
Ilmselt mängis film meile end eriti emotsionaalselt kätte ka seetõttu, et meil oli võimalus näha neid järjest. Esimese ja teise filmi vahel oli pausi 20 minutit, teise ja kolmanda filmi vahel pausi 30 minutit. Need vahepausid täitsime Elmo ja Anne soojust ning sõbralikkust sõna otseses mõttes endasse ahmides.
Järgneva kirjelduse juures ei ole ma muidugi kõige erapooletum, sest Elmo tehtu ei ole mind kunagi külmaks jätnud. Seni on tema filmiloomiloomingust minu üks lemmikuid olnud “Mandariinid”, aga kahtlustan, et apteekeri triloogia puksib end selle tsitruselise vilja nime kandva filmi kõrvale esikohale.
Film filmi haaval muutus kõik veel paremaks, veel põnevamaks. Siinkohal tervitan Olle Mirmet. Palusin tervitused talle ka isiklikult Eestisse kohale viia.
Kolmanda filmi lõpus saalis istudes, klomp kurgus plaksutades küsisin Elmolt esimese asjana, millal järgmised tulevad. Ta pöördus meie poole sõnadega: “Ma palun vabandust, et….”
Kahjuks ei saa ma tema sõnu rohkem tsiteerida, kuna andsin pühaliku vande, et ma ei räägi, mis kolmandas filmis juhtub. Õnneks ei toimunud see vande andmine kohtuhärra Wenzel Dorni mõõga pealaele kolksatusega. Piisas, kui lubasime Elmole, et me ei räägi mitte kellelegi, mis kolmandas filmis juhtub. Aga, niipalju ma ütlen, et seal juhtub väga palju ja see kõik jätab sulle kurku klombi. Mulle jättis, ja ma tean, et teistele ka. Ja just see on see, mida filmi- ja teatritegijad loodavad, et juhtub. See oli elamus.
Elamus ajastutruuduse, Elmo vaheaegadel jagatud kommentaaride, näitlejatöö ja emotsiooni mõttes.
Olen seni filmis sees, mõtlen sellele ja ausalt, tahan näha uuesti. Kõiki kolme järjest. Tahan järgmisel korral pöörata tähelepanu teistele detailidele. Tahan avastada filmist veel seda, mis esimesel korral märkamata jäi.
Mine sina ka kinno, kui triloogia kolmas osa linastub. Ja siis saame juba lähemalt rääkida sellest, mis filmis juhtus. Ma luban, et see on põnev, see üllatab, tekitab erinevaid emotsioone.
Muide, lõpus, enne lahkumist rääkisin Elmole, kus me temaga kunagi varem (korduvalt) kohtunud oleme. Nimelt töötasin ma kunagi ammu Linnateatri kohvikus teenindajana ja kord seal neile lõunat pakkudes kutsus Elmo mu nende lauda, kus nad toona külalislavastajana teatris olnud Adolf Šapiroga lavastamise ja teatri põhitõdedest rääkisid. Mul on meeles ka lugu sellest, miks Šapirole Adolf nimeks pandi, aga sellest mõnel teisel korral, kui Elmost taas põhjust rääkida on.
Positiivne üllatus oli see, et nii Elmole kui Annele tuli mu nägu tuttav ette. Kuniks ma ei olnud avaldanud, et olen neile ammu aega tagasi lõunat ja muud põneva vestluse kõrval serveerinud, ei suutnud nad välja mõelda, kust see näolapp tuttav ette tuleb.
Suurem asi arvustus see vist nüüd ei tulnud, aga õnneks ma polegi mingi kriitik või arvustaja. Lihtne Lissaboni eestlane, kes ilmselt veel mitu nädalat Melchiori-vaimustuses omaette muheleb, et hah, mina tean, mis filmis juhtub, aga teil pole veel aimugi.
Muide, Elmo võitis Fantasporto filmifestivalil karjääriauhinna. Palju õnne!
(Seda kõike kirja pannes on mul seljataga kaks magamata ööd. Õnneks ei ole ma Eda-Ines Etti, sest siis oleks veel kolmteist minna. Aga ma olen juba praegu nii zombie, et ei pea seda hulka küll vastu ilma hullumata.)
Imedemaa/Wonderland 